Ilumäe kabeli (Eesti) oreli ajaloolise tuulesüsteemi restaureerimine ja rekonstruktsioon

Thali orel Eestis Ilumäe kabelis (1839), praegusel ajal ei ole mängitav.

Alates 2019. aastast on mitmes etapis aset leidnud Ilumäe kabelis paikneva meister Thali oreli (1839) ajaloolise kiillõõtsasüsteemi restaureerimis- ja rekonstruktsioonitööd. Taastamistööd on eelduseks oreli edaspidisele mängukorda panekule. Lõõtsasüsteemi lõplik installatsioon on kavandatud 2022. aasta suveks.

 

 

Tuulesüsteemi detailide sorteerimine Ilumäe kabeli pööningul ja transport Riiga (Läti) koos Carl Jakob Eckerti ja Läti orelirestauraatori Alvis Melbardisega suvel 2019:

 

 

 

Esimene töödejärk Alvis Melbardise restaureerimistöökojas Riias aastatel 2020 ja 2021:

 

 

 

Tuulesüsteemi osade transport Eckert Restaurierungen’i Lõuna-Saksamaal Tuningenis asuvasse töökotta oktoobris 2021 ja teine töödejärk alates oktoobrist 2021 kuni jaanuari lõpuni 2022:

  • Transport, mahalaadimine, töökotta paigutamine
  • Kõikide detailide Intensiivpuhastuse alustamine
Lõõtsad on viimati uuesti nahatatud 1990. aastatel. Tolleaegsed tööd on läbi viidud küll suure hoolikusega, kuid ilma vajalike teadmisteta ajalooliste lõõtsasüsteemide materjalidega töötamisel. Seega tuleb nüüd kõik valge ja musta nahkkatte kihid suure vaevaga taas eemaldada.
Kõik lõõtsaehitise osad on äärmiselt määrdunud. Lisaks sellele on umbes 25 aastat tagasi toimunud parandustööde käigus kõik tihendamist vajavad pinnad, praod ja lõhed täidetud selle töö metoodika seisukohast sobimatul moel pahtlimassiga (vt punane nool) ja kontaktliimiga (vt kollased alad).
Lisaks on lõõtsaküljele justkui hädalahendusena kinnitatud metallhinged (vt sinine nool). Kõik need lisadetailid tuleb praeguste tööde käigus ajalooliselt substantsilt üsna palju vaeva ja aega nõudva töö käigus eemaldada.

 

 

Kolmas töödejärk alates jaanuarist kuni märtsi lõpuni 2022:

  • kõikide detailide puhastustööde jätkamine,
  • lõõtsatooli esimene prooviülesehitus töökoja tingimustes.
Kaastöötaja Jaanus Mägi puhastab ajaloolist peatuulekanalit, eemaldades sellelt varasemate ümberehituste ja renoveeringute jääke (pildil ülal ja paremal).
Lõõtsade puhastamise käigus võetakse need tükk-tüki haaval algosadeks lahti ja vabastatakse viimase 130 aasta sobimatutest lisanditest.
Lõõtsade alapaneelidesse (ülemisel pildil) on igasse neist lõigatud nelinurkne avaus, mille kaudu toimub lõõtsa varustamine orelituulega. Ava on allküljel avatav-suletav nelinurksesse puitraami paigutatud tagasilöögiventiiliga (pildid paremal ja allpool). Puhastustööde käigus eemaldati nii nendelt kui ka teistelt tuulekanali tagasilöögiklappidelt arvestatav määrdumuskiht ning aja jooksul parandustööde käigus sinna ladestunud sobimatud nahakihid.
Puhastustööde käigus paljudeks üksikdetailideks lahti võetud tagasilöögiklapid kombineeriti seejärel taas algsele kujule, nahatati ja rihiti õigeks.
Nahakihtidest vabastatud ja puhastatud tagasilöögiklapi elemendid.
Kõik lõõtsa kandekonstruktsiooni osad on puhastatud ja valmis pandud esimeseks proovimonteerimiseks.
Lõõtsakonstruktsiooni esimene proovimontaaž töökojas, läbi viidud oreliehitaja Martin Hübneri ja kaastöötaja Jaanus Mägi poolt. Montaaž teostati vastavalt Alvis Melbardise poolt Riias koostatud rekonstruktsioonijoonisele.

 

Neljas töödejärk aprill – suvi 2022

 

1. Tuulesüsteemi osaliselt väga halvas seisundis puitosade restaureerimine:

  • Kahjustatud kohtade eemaldamine või väljapuhastamine:
    • sh aeganõudva töö käigus vanade, teiseselt lisandunud metallpanuste ja naelte eemaldamine, et vältida metallosade korrosiooniproduktide edasist kahjustavat mõju puidule,
    • kõikide teiseselt lisatud lõõtsavoldišarniiride eemaldamine (sh nööršarniirid, mis olid puitnaelte abil kinnitatud lõõtsavoltide kahele küljele tehtud aukudesse).
  • Puitproteeside ja lappimistüüblite paigaldus.
  • Lõõtsavoltide purunenud ja pragunenud piirkondade liimimistööd.
  • Osaliselt tugevdati pragunenud lõõtsavolte praopiirkonna tagaküljele liimitud stabiliseerivate detailidega.
  • Jne
Puidust valmistatud lõõtsavoldid on millalgi, ilmselt häda sunnil, messinghingedega üksteise külge kruvitud. Võimalik, et neid meetmeid rakendati juba 19. sajandi lõpul, võib aga ka olla, et 20. sajandil. Šarniirid tuli eemaldada ja nende eemaldamise järel ilmsiks tulnud pinnavead proteesida.
Lisaks oli lõõtsavolte katvate nahkosade kinnitust raudnaeltega tugevdatud, kusjuures naelapead olid aja jooksul roostetamise tagajärjel hävinud. Naelad ise olid jäänud puidu sisse ning nende korrosioonisaadused jätkasid ümbritseva puidu söövitamist. Seega tuli allesjäänud naelakehad välja puurida ja tekkinud augud tüüblite abil parandada. Samuti toimiti roostetanud kruviaukudega, mis pärast messinghingede eemaldamist avatuks jäid.
Lõõtsavoltidel oli hulk murdunud kohti ning pragusid, mida viimase renoveerimise käigus ei olnud suudetud liimimise teel püsivalt parandada. Kõik varasemad liimkohad tuli üle kontrollida ja suurem osa neist uuesti liimida.
Osades kohtades on lõõtsavoldi praopiirkonna tagaküljele llimitud puidust paigad.
Hilisemate parandustööde käigus lisatud lõõtsavoldišarniirid (üleval pildil: nööršarniirid, kinnitatud puitnaelte abil lõõtsavoltide kahele küljele tehtud aukudesse) tuli välja puurida (pildil all vasakul) ja augud tüüblitega proteesida (alumisel pildil).

 

2. Uute täiendavate tuulekanalite ehitus

koos orelimeister Martin ter Haseborgiga tema „Orgelbau in Ostfriesland‘i“ töökojas.